28/05/2026
Jánis on pärit Lätist, väikesest Aizkraukle linnast Daugava jõe äärest. Vesi ja selle lähedus on olnud tema elus alati loomulik osa, just nagu ka side Hiiumaaga, mis sai alguse juba 1991. aasta septembris, kui ta tuli siia esimest korda oma meeskooriga “Staburags”. See oli sõprusvahetus Kärdla segakooriga ning just sellest ajast alates kandis Jánis Hiiumaad endaga kaasas.
Elu viis ta aga päriselt Hiiumaale aastaid hiljem, kui maailmas toimunud muutused ja pandeemia pöörasid senise tööelu peapeale. Kui töö Riias seiskus, avanes võimalus midagi muuta ja nii ta siia saarele jõudiski. Dagöplastis töötamine tuli tema sõnul pigem juhuse kaudu, kuid tänaseks on sellest saanud loomulik osa tema elust:. „Olen juba harjunud. Kõigepealt masinatega ja siis kolleegidega. Loodan, et nemad on ka minuga ja minu eripäradega harjunud,“ ütleb ta muheledes.
Dagöplastis on Jánise jaoks üks eredamaid hetki olnud loovus ja koos tegemine. „Kõige meeldejäävam oli rockbändi ‘CAPP’ loomine Dagöplasti jõulupeoks,“ ütleb ta naerdes. „See oli tõeline eluhetk.“
Jánist iseloomustatakse kui alati rõõmsameelset, sõbralikku ja abivalmis inimest. Tema enda sõnul tuleb see ellusuhtumine eelkõige kasvatusest ja elukogemusest. Aastad teenindus sektoris töötades on õpetanud, et inimestevaheline viisakus ja hea suhtumine teevad elu lihtsamaks nii endale kui teistele. Kuigi iga päev ei ole täiuslik, püüab Jánis hoida endas positiivsust, olla austav ja vajadusel teistele toeks. „Naeratus teeb päeva kergemaks,“ ütleb ta, isegi kui see ei ole alati nii lai, kui tahaks. Ta lisab muigega: „Mul on väike probleem – üks hammas on puudu. Kui see saab korda, luban, et naeratus on veelgi laiem.“
Tema vaba aeg kulgeb rahulikus tempos. Näiteks küüslaugu kasvatamine, mis toimub oma rütmis ja ilma liigse planeerimiseta. Samuti käib ta regulaarselt Lätis, et hoolitseda oma ema ja kodukoha eest. See on tema jaoks oluline ja loomulik kohustus, mida ta täidab südamega. Samuti on muusika Jánise elus väga olulisel kohal. Ta on endiselt seotud oma meeskooriga, kuhu ta kuulub juba üle neljakümne aasta. Kuigi igale proovile ja kontserdile ei ole enam võimalik jõuda, püüab ta ikka võimalusel toetada oma koorikaaslasi. Tema jaoks ei ole see enam lihtsalt muusika, see on kuuluvus, kohusetunne ja osa elust, mis ei kao.
Jánis peab saare inimesi pigem rahulikumaks ja reserveeritumaks, kuid samas hindab saare vaikust ja loodust väga: „Siin on rahu. See on hea koht, kus lihtsalt olla ja elada,“ ütleb ta. Samuti on tal südames väike soov, et igapäevaelus võiks olla rohkem avatust ja lihtsaid inimlikke hetki. Rohkem päris suhtlust, vähem virtuaalset maailma.
Kõige enam hindab Jánis ausust, inimlikkust ja seda, et elu oleks päris: „Oluline on teha päriselt asju, mitte ainult neist rääkida.”
